esmaspäev, 24. august 2015

Nelly Isler

Näib, et polegi siia kirjutanud veel ühest kambrialisest (Burrageare(Oncidopsis)) Nelly islerist. Veidi lähemalt saab tema kohta lugeda SIIT. Aga nüüd asja juurde. Otsin suure allahindlusega 17. augustil 2014. Ostes oli tal küljes kohe ka kaks õievart, millest üks jõudis veidi aega ka õitseda, teine jäi kängu.
Alguses tundus kõik ilus kena, küll aga vireles ta päris tükk aega aknalaual, muudkui lõõtsatas ja lõõtsata. Kevadel tõstsin ta potist välja ja tuli välja, et juuri polnud üldse. Mis seal's ikka, samblasse ja väiksesse joogitopsi. Ühel pildil on ka juba arenev juureke näha.
Millalgi juulis võtsin ette ja vaatasin, mis siis minu kevadistest ponnistustest saanud on. Võtsin taime samblast välja, valmistasin ette korvi substraadiga, et vältida edaspidist juurte mädanemist.
Nagu esimeselt pildilt näha, siis parempoolsel puntral on päris korralikud juured juba, kuid vasakpoolsel mitte eriti. Niisiis, parempoolne läks korvi ja vasakpoolne jäi samblasse edasi. 12. augustil otsustasin aga mõlemad taimed panna väiksesse potti, mille vooderdasin sambla ja substraadiga. Põhja sai substraat, keskele õhuke kiht turbasammalt ja peale jälle substraat ning sellele omakorda veel koht sammalt. Aega on veel nii vähe mööda läinud, et olulisi tähelepanekuid täheldanud pole, kuid lehed hakkavad taas jälle sirgu minema. Ahjaa, miks ma otsustasin korvist loobuda - sellel lihtsalt põhjusel, et suvel on küll niiskust majas tunduvalt rohkem, rääkimata välja suvitamisest, kuid mõeldes talvele, saaks tema eest korvis hoolitsemine paras põrgu olema. Substraat kuivaks keskmiselt päevaga, mis tähendaks iga päev, vahel ka mitu korda, taime vannitamist. Nii väga kui ma seda ei sooviks, mul sellist aega kuskilt võtta pole.

neljapäev, 13. august 2015

Tsümbiidium (Cymbidium)

Tänane postitus on tsümbiidiumist (Cymbidium). Minu arust ääretult kuninglik taim, ideaalis suur ja võimas ebareaalselt kaunite õitega. Mina olen oma orhideede kasvatamise aja jooksul omanud kahte tsümbiidiumit. Üks, ääretult kaunis tsümbiidium, millel omale sünnipäevaks kinkisin, otsustad ära surra. Hoolduses ma nagu vigu ei täheldanud, aga millegi pärast kuivas taim täielikult ära.
Tohutult mulle ta värv meeldis, hind polnud ka nii jube suur, et seda endale lubada ei võiks, kõigest €19.90, aga mis lännu, see lännu. Nüüd on minu juures üks madalakasvuline tsümbiidium, vähemalt tema suurima taime järgi võiks seda eeldada.
Temast natuke lähemalt. Ostetud sai ta Bauhofist kuskil 10. märtsi paiku, hinda enam ei mäleta, aga ilmselt kuskil 10 euro kandis. Mäletan, et väga odav oli. Õitses kaunilt ja rohelt ning juuni alguses kolis algatuseks kavuhoonesse väliskliimaga harjuma. Mõne nädala möödudes leidis aga juba oma koha õunapuu kaitsvas süles.
Juunis-juulis olin küllaltki skeptiline, kuna pojad, kes taimel olid, ausalt ei idanenud ega mädanenud. No mingit edasiminekut polnud (ka mitte tagasiminekut). Nüüd, augustis, on pojad hoolega pikkust visanud ja poegi tundub juurde tulevat. Nokkisin poegade ümbert ära kuivanud kiud, et vältida mädaniku teket, sest olen küllaltki palju orhideede poegi kaotanud just selle niiskust hoidva kiu tõttu. Igatahes, mida ma nägin. Nägin suuremal pojal veel kahte arenevat poega ja väikesel poja arenevat juurt. Hurraaa - lõpuks!
Nüüd ma igatahes tema pärast enam ei muretse. Seda katsun rakendada edaspidi kõigi oma teiste orhideedega samuti, seda mida vähem sa neid torgid, seda paremini nad kasvavad. :) Lasen tal rahulikult pea külmadeni õues karastuda, et talve kergem üle oleks elada.

pühapäev, 9. august 2015

Vanda - mured ja rõõmud

Paljud inimesed ütlevad mulle, et ma olen nii osav orhideede kasvatamises, selline rohenäpp - kõik saab ellu äratatud, isegi kui erilist elulootust pole (eks seda eeldab ka mu elukutse), kuid tegelikult pole see asi sugugi lihtne. Hetkel kõige suurem murelaps on Vanda. Ma ei saa veel täpselt aru, kuidas temaga toime tulla. Millal täpselt kasta, kas pritsida või aurutada või hoopis kasta mitu korda päevas. Kas kasvatada rippuvana või juuripidi vaasis? Kaks nädalat on ta mul nüüd Tartus kodus rippunud riiuli küljes. Kastnud olen siiani teda kord nädalas, üle korra väetanud, lisaks sellele on tal kõrval igapäevaselt õhuniisutaja töötanud.
Kõik on ju muidu kena, kui ma igapäevaselt ei muretseks selle pärast, kas ma ikka toimin õigesti. Ikka ja jälle leian ma end vastu ööd guugeldamas otsingusõnu "how to grow Vanda orchid", "watering Vanda orchid", "humidity for Vanda orchid" ja nii edasi. Ja vastuseid oma küsimustele saan täiesti seinast seina. Mõned ütlevad, et ainuõige viis vandat kasvatada on potis, suuretükilises substraadis, teised ütlevad et ainult vaasis saabki vandat kasvataja ja kolmandad pooldavad rippuvaid vandasid. Kui nüüd läheneda looduse vaatevinklist, siis vandad kasvavad ju puudel paljasjuursetena. Samas nad kasvavad ka piirkondades, kus on kõrge õhuniiskus ja kõrge temperatuur. Igapäevane vihm on täiesti tavaline nähtus. Kodus aga ma ei saa talle seda igapäevast vihma pakkuda. Õhuniisutaja auru sees tundub aga, et tal saavad lehed ja õievars liiga märjaks ja see ei tundu talle väga meeldivat (vist, või ma mõtlen jälle üle). Lisaks ma ei näe, et ta juured veeaurus ka oluliselt värvi muudaks. Ehk siis kas sellest üldse mingit tolku on? Iga päev mitu korda ma teda ka kasta ei jõua, suvel on jah aega rohkem ja parem kastmist organiseerida, aga talvel? Hea kui siis korragi päevas kasta jõuaks. Kastmise puhul on soovitusi ka väga erinevaid. Oma otsingute jooksul olen leidnud, et mõned kastavad korra kahe nädala tagant, mõned korra nädalas, mõned 2-4 päeva tagant mõni iga päev. Kas siis tõesti need juured püsivad neil nii kaua rohelised? Jah, Vanda tahab ka nö läbikuivamist saada nagu kuukingki (ehk kastad siis, kui juured on hõbedased), aga rippuvana kasvatades on ta juured mul juba pool tundi pärast kastmist hõbedased - müstika.
FOTO
Selline (vt. ülemist pilti) peaks siis ideaalis mu printsess (ascocenda princess mikasa blue) välja nägema. Ilusate roheliste juurtega, prink ja õnnelik. Prink ta ju on, õnnelik ehk ka - veel - aga igapäevaselt rohelised juured on veel müstika. Niisiis, kuna ma olen nüüd ära katsetanud selle rippumise ja selle juures ma end väga kindlalt ei tunne, siis proovin nüüd paar nädalat vaasi varianti ja kastmist kohe kui juured on hallid (ilma õhuniisutajata).

laupäev, 8. august 2015

Fotosessioon: Masdevallia ja Oncidium 'Tiny Twinkle'

Eile 7. augustil oli nii imeilus ja päikseline ilm, et ma ei suutnud vastu panna soovile väljas jäädvustada suuri edusamme teinud Oncidiumit ja Masdevalliat. Mõlemad on terve suve väljas elanud ning hoolega kosunud. Kas pole mitte kaunis Masdevallia(Masdevallia).
Lehtede värvi järgi on näha, millised uued, millised vanad taimed on.
Ja lõpetuseks õied. Kaunis ka pole?
Meeletult kosunud Oncidium (Oncidium).
Taim ei taha enam potti äragi mahtuda. Tütartaimi tuleb koguaeg juurde ning see protsess ei näi peatuvat.
Ja õievarred. Kevadel ta korra õitses, õigemini lausa kaks korda, üks kord kevadel, teine kord juulis. Siis aga jäi kas valguse vähesuse või mingi muu teguri mõjul õievars lühikeseks. Nüüd on ta aga oma täies hiilguses ja kõige pikem vars ligi 30cm pikk. Vähemalt 10cm varsi on tal veel lisaks neli tükki.

neljapäev, 6. august 2015

Õhuniiskus ehk Kuidas jääda ellu elumajas

Nagu mõnes varasemas postituses ka juttu on olnud, on mu kogu täienenud paari niiskuslembelise isendiga. Konkreetselt pean silmas vandat ja masdevalliat. Praegune suvi on ilmselgelt masdevalliate paradiis õues. Parajalt jahe, kuid mitte liialt külm, piisavalt niiske, kui mitte öelda statsionaarselt märg. Samas vandat õue viia minu süda ei luba. Võib-olla kunagi kui veidi hulljulgemaks muutun. Samas usun, et praegused temperatuurid jääksid vandale õues liiga külmaks, kuna tema kuulub oma olemuselt kuukingadega samasse klassi. Selle väikese erinevusega, et vajab kõrget õhuniiskust oma paljasjuursuse tõttu. Mida ma siis tean Masdevalliate õhuniiskuse kohta? Ega väga ei teagi. Appi tuleb ikka ja alati sõber Googol. Ja mida sealt siis välja lugeda. Temperatuurilt eelistab masde, kui temperatuur jääks 24 ja 26 kraadi vahele päeval ning öösel 12 ja 16 kraadi vahele. Optimaalne õhuniiskus masdedel võiks olla 70% juures ja mis ma näen, praegusel hetkel (hommikul kell 10, pärast öist vihma) on õues õhuniiskus 73% - perfecto. Samas mida Vanda soovib? Vanda õhutemperatuur peaks jääma 24 ja 35 vahele, öine temperatuur 15 ja 19 kraadi vahele. Seega antud juhul on tema õues küll külm, arvestades, et sel suvel pole temperatuur oluliselt üle 20 kraadi kordagi tõusnud. Sobilik õhuniiskus aga peaks jääma 75 ja 85% vahele. Kuidas seda tagada? Õhuniisutaja - ega muud varianti väga vist ei jäägi, kasvatades taime paljasjuursena ja rippuvalt. Rääkides lähemalt õhuniisutajast, siis minu õhuniisutaja on ACME HU100. Veidi tehnilisi andmeid ka. Tegemist on 1,5liitrise paagiga õhuniisutaja, mis sobib kuni 25 ruutmeetriste ruumide niisutamiseks. Võimsust on tal 20W. Võimalik on valida niisutamise kiirust, ehk kui kiirelt ja millise tugevusega vesi paagis aurustub ning huulikust välja vihiseb. Tegemist pole väga suure niisutajaga, kõrgust ligikaudu 25cm, seega mahub kenast lauanurgale ning ei võta palju ruumi. Rääkides õhuniisutajast ja Vandast, siis õhuniisutaja töötab päikseliste ilmadega igapäevaselt, enamasti nii kaua kui üks paak vett läbi saab. See võtab aega ligikaugu 6-7h, mis on täiesti normaalne aeg, sest siis ei paista ka päike enam tuppa. Praegusel hetkel ma ei saa kindlalt väita, milline on õhuniiskus vanda korvi juures, kuid kujutan ette, et see jääb kuhugi sinna 80% juurde, kuna ta sisuliselt ripub koguaeg auru sees. Üleeile tellisin ära ka hüdromeetri, seega kuu kuni kahe pärast saan seda väidet ka kinnitada või ümber lükata. Seniks aga pilt vandast hommikuvalguses ja udus.

laupäev, 1. august 2015

Dendrobium nobile (valge) beebid

Ma pean kohe tunnistama, et dendrobium (Dendrobium nobile) ei ole mu kõige õnnestunum orhidee. Kuidagi me ei klapi. Jah, õitsenud ta mul on, uusi taimi kasvatab ka, kuid ilmselt liigsest soojast, peamiselt vaid keikisid. Kuna vana taim oli muutunud juba jubedaks rootsuks ja kuidagi ma teda enam oma aknalaua hoida ei tahtnud (lehtedeta ja kortsus vars), siis võtsin tal olemasolevad keikid ära, olgugi et juured olid vaid 1-2mm pikkused. Panin beebid samblasse kosuma. Nüüd on sellestki juba möödas ligi kuu ja otsustasin kahe erineva poti nobile beebid ühte potti turbasamblasse. Juuri on neil kõigil, kuid mitte piisavalt, et veel substraati istutada ja kui ma nüüd aus olen, siis mulle isegi meeldib turbasammal kasvualusena. Pilt beebidest ka. Sellised nägid välja kõige pisemad nobile-beebid, kui nad samblasse said.
Tänaseks on taimed aga tunduvalt kosunud ja selline on nende uus pesitsuspaik vähemalt mõneks ajaks.

Oncidium 'Tiny Twinkle' - au ja uhkus.

Algatuseks link neile, kes veel ei tea, kes ta on, miks ta on ja kuidas oli. Nüüd aga on ta kasvanud mu suurimaks uhkuseks. Tütartaimi kasvab nagu seeni pärast vihma, õievarsi muudkui tuleb, pea iga päev leian mõne uue. Milline rõõm. Praegu pole ühtegi õitsevat vart, kuid dokumenteerida tasub juba ta suurust võrreldes algusega.

Õuest tuppa

Tark märkmik ütles, et 26. juuni oli see päev, kui õue kolisid mu zygod, veenused, ontsiidiumid, kambria, brassia ja katleia. Nüüd on nad õnnelikult tuppa kolinud. Peamiseks tuppa toomise põhjuseks olid liiga märjad ja niisked ilmad. Õhk ei jõua veel piisavalt taheneda enne, kui uus vihm jälle selga tuleb. Sellisele ilmale tundus eriti tundlik olevat mu väike zygo, kelle lehtedele tekkisid pisikesed mustad täpid, mis ilmselt viitavad mingile seenelisele. Aga kõigest lähemalt. Alustan ikka headest asjadest. Pildil brassia. Tuleb tunnistada, et õues suuri muutusi toimunud pole. Õue minnes oli tal olemas juba noortaim, kes õues on veidikene kosunud, kui märgatavat edasiminekut pole toimunud. Uusi juuri märgata pole, seetõttu sai ta oma pinnale kihi sammalt, mis võiks noortaimel juuri välja meelitada. Noortaim on juba nii suur, et kui ta uusi juuri produtseerima ei hakka, on ta määratud hukule.
Järgmisena sinikäpad nii suur kui väike. Suur zygo esimesel pildil on hoolega õues noortaimi kasvatanud. Noored olid õue minnes küllaltki suured, kuid nüüd on nad pigem jõudu kogunud ja bulbid on paksemaks läinud. Küll aga tuleb märkida, et ilmselt on ta kannatanud veidi veepuuduse all, selle aga saame kiirelt korda. Poti pinnale sai ka kiht sammalt. Väike zygo läks õue seisus, kus ilmselt keegi teine teda õue poleks viinud. Nimelt ta oli äsja kaotanud poolaastase noortaime, kellel oli tekkinud rosetimädanik. Paari nädalaga aga oli näha esimesi uusi taimi ja nüüd on tulemus näha. Väike zygo kasvatab nelja uut taime. Selle taime puhul pole ma kunagi näinud ka õisi - ootame, loodame.
Järg on veenuste käes. Mu esimene veenusking, ilmselt primulinum, on üks väga veider taim. Ta nagu elab aga nagu ei ela ka. Eks taimed ise ole vanad ka muidugi. Nüüd suvel hakkas ta mu rõõmuks tütartaimi tegema, neid on tulemas kaks. Paar alumist lehe oli ta ära kuivatanud. Need nokkisin pintsettide ja küünekääridega ära, alt aga ilmusid uued juured - JUHHEIII! - juurtega tal ongi kehvasti. Õnn oli, et märkasin neid ära nokkida, sest õues tekkinud niiskus oli end sinna vahele pugenud, veidi veel nii seinud, oleks järgmise mädanikuga silmitsi seinud. Nüüd aga ootame poegade sirgumist ja juurte kasvu. Teine veenus on aga selline, kellest ma midagi ei tea. Õisi tal ostes polnud, kuid tugevaid taimi pott täis. Õue minnes oli tal kasvamas üks uus taim, kes nüüd on veidi sirgunud, teise taime kaenlast kasvab ka uus taim.
Üks nimetu kambria ka. Tema on õues veidi päikest saanud. Mõned vanemad lehed on pruunikaks tõmbunud. Samas aga kasv on tal õues võimsaks läinud. Tuppa tulles ei taha enam aknale ära mahtuda, sest lehemassi on ta korralikult laiali ajanud. Noored taimed on küllaltki aeglase kasvuga, samas aga on kasv märgatav.
Ontsiidiumi lugu ka õnnelike lugude hulka. Ontsiidium on kasvatanud tütartaime, juuri on juurde tekkinud, kuid miskipärast üritab ta teda potist välja kasvatada. Tuppa tuues sai ta poti pind kaetud samblaga, et ergutada noore taime juurdi ning lootes, et ta ehk suunab nad muu hulgas ka potti.
Ja lõpetuseks mitte nii õnnestunud suvitamine. Nimelt Katleia. Temal õnnestus õues veidi liiga palju päikest saada (olgugi, et päikest õieti pole olnudki). Igaljuhul, õue minnes oli tal sirgumas kaks tütartaime, on siiani, kuid värvi on nad veidi tumedamaks saanud. Sama olukord on ka mõnedel suurtel taimedele, kellel lehe tagused on mustaks tõmbunud. Täheldada võib ka teatavat veepuudust, kuid see on ravitav. Eile tuppa tuues katsin ka tema pinna kihi samblaga, et ergutada noortaimi juuri tootma.