laupäev, 31. oktoober 2015

Masdevalliad talvitumas

Ma vist ei ole pikemalt rääkinud sellest, kus ja kuidas mu masdevalliad talvituvad. Maja on praegu ääretult kuiv ja kuum, seega tuli masded viia kohta, kus oleks jahe ja niiske. Seega vahetasid tegelased lausa elukohta, kolides 10km kaugusele. 

Kuna neil õhuniisutajat kõrval pole, siis sai niiskuse probleem lahendatud kergkruusa ja alustaldrikutega. Alustaldrikule panin peotäie kergkruusa ja sinna vahele valasin tilgakese vett. Vesi ulatub täpselt kergkruusa pallikeste ülemise ääreni, kuid samas ei puuduta potti. Peab ütlema, et praegu neile selline elukorraldus vist meeldib. Ma võin küll eksida, aga ma vist ei kirjutanud sellest, kuidas sooja tõttu mu suurem masde hakkas lehti kaotama. Ilusad rohelised lehed kukkusid igapäevaselt mitme kaupa maha. Hakkasin vaikselt juba lootust kaotama, et selle taime ma nüüd kaotangi, aga nüüd jahedas ja niiskes tundub see protsess pidurdunud olevat. Kolme nädala jooksul pole ühtegi lehte enam kukkunud. 

Mõned pildid ka siis. Esimesena suur masdevallia (lilla), kes suure osa oma lehemassist kaotas. 





Hästi tore on muidugi see, et uued taimed on ka kasvamist algustanud. Kasvavad küll tunduvalt aeglasemalt kui suvel, aga talv pressib ju aina peale ja valgusega enam üleliia priisata pole. Nemad ei saa ka lisavalgust.




Masded jäävad nüüd siis rahulikult talvituma, kui midagi vahepeal põnevat nendega ei toimu, siis vaatab nende edasiminekut uuesti siis, kui päevad pikemaks lähevad. :)

reede, 30. oktoober 2015

Nuuman silma TÜ Botaanikaaias

Täna oli täpselt see õige päev, et hommikul otsustada, et tuleb minna botaanikaaeda. Mõeldud-tehtud. Vanaisa seltsiks kaasa, sest tema oskab taimede võlu koos minuga hinnata, ja foto'raadid (fotoaparaadid :D ) üle õla ja nii me läksimegi. Valgus oli imeline ja üldse polnudki tunnet, et väljas näpistavad nina ja põski külmakraadid. Ainus, mis välisest krõbedusest aimu andis, oli udune objektiiv, mille tõttu pidid pildistamise soovist sügelevad näpud veidi ootama. Aga mis ma palju pläran, lähme piltide juurde. 



Nagu ikka vaatavad esimesena uksest sisse tulles sulle otsa õites vandad. Lilla on ilmselt Ascocenda Princess Mikasa 'Blue' aga selle õigsuse eest ma ei vastuta, kuna silti ei pannud ma kummalgi vandal tähele. Kaunid on nad aga sellegi poolest.  

Kohe vandade kõrval on kaunis rohkeõieline Onc. Sotoanum, just see sama, kelle omale Schwerterist tellisin. On mida oodata, kui ükskord õitsema läheb. 



Ja loomulikult mu suur armastus Onc. Twinkle - nii punane kui valge. Ma polegi punast Twinkle'it lähedalt näinud, nüüd aga nägin ja täiesti kindlasti on mul teda vaja. See sügav punane värv on lihtsalt nii meeletult kaunis. Kahjuks oli tal avanenud ainult üks õieke, seega täit ilu veel nautida ei saanud. Selle eest aga sain veel korra nautida valge Twinkle õitsemist enda taime õitsemiste vahelepeal. 


Tohutult vahvad õied, kas pole? Selle taime näol on tegemist Epidendrum paniculatumiga. Näeb välja nagu tähekeste pidu, oleks veel sobiv muusika ka taustaks, siis oleks nagu päris. 


Oma kauni värviga püüdis pilku epidendrumi kultuurvorm. Mulle meenutab ta hiidlauku, selline pallike varre otsas ja lillat värvi. Ja just praegu märkasin, et kui õiekest küljelt vaadata, siis oleks nagu mingi linnuke end sabapidi varrele sidunud. 





Loomulikult ei saa mööda vaadata veenustest. Nii tagasihoidlikud värvid, kuid väga elegantsed õied. Primulinumist pidin ma just pilti tegema, sest see on veidi hell teema. Nimelt olin ma siiski sunnitud oma primulinumist loobuma, et teisi taimi säästa juhul, kui ta "pruuni laigu haigus" peaks levima. 


Ja torukäpp - Coelogyne celebensis - kes meenutab mulle alati lehtede varju pugenud mesimummi. Nii armas, et tahaks kohe pai teha. 









No ei saa mina aru, kuidas kuukingade ilu suudan ma hinnata ainult botaanikaaia kasvuhoones, mitte kodusel aknalaual. Võib-olla on süüdi selles valgus, aga tänased kuukingad on nii meeletult kaunid, et neid jääkski imetlema. 



Ja minu suur lemmik. Suur iga mõttes nii taime suuruselt, õie suuruselt ning üleüldse. Rossioglossum 'Rawdon Jester" Ta on nii vahva, sest ta on nii suur. Ma päris ehmatasin, kui end ümber pöörasin ja tema käesuurune õis mulle vastu nina potsatas. :)


Ma pean nüüd päris ausalt tunnistama, et Epidendrum difforme õisi ma kohe algul ei märganudki. Õied on lihtsalt nii sama rohelised kui ta lehedki. 


See tagasihoidlik valge õieke kuulub Jumellea comorensisesele. 


Püüdsin, mis ma püüdsin, aga fookus ikka õigesse kohta ei saanud. Õied on pisikesed, aga väga ilusat värvi. Howeraea. õiekesed. Ja kui ma nüüd guugeldasin, siis mulle tundub, et üht kollast hoveaara vormi nägin ma alles paar päeva tagasi Bauhofis müügil - õied näevad kaunis sedamoodi välja. 




Ja lõpetuseks mitte-orhideesid ka veidi. Selline roheline ümbrus sobiks mulle kohe ideaalselt, mul poleks midagi selle vastu, kui iga hommik saaks kohvi juua palmi all, olgu see siis kasvõi kasvuhoones. Millegi pärast on botaanikaaed paari kohta teinud nagu võrkrõdu - ilmselt selleks, et minusuguseid kõrgusekartjaid lahedatest taimedest eemale hoida. Nüüd ma ei tea, kes seal rõdul elavad, sest mina suutsin ainult ühe jala selle peale panna kui juba silme eest pilt kaduda tahtis. Selle asemel sõitsin liftiga kaks korrust allapoole ja vaatasin, kuidas tuleb õigesti elada, et elada 200-aastaseks. 

neljapäev, 29. oktoober 2015

Appi, me saame lapse ehk Vandal ja Tolumnial on pojad

Suur oli minu üllatus, kui hakkasin täna oma valget Vandat vanni viima ja märkasin, et korvi ääre juures on kahtlaselt väikesed lehed võrreldes ülejäänud taimega. No ikka päris tillukesed kohe. Hakkasin veidi urgitsema ja lähemalt uurima ja mis selgus, seal tundub olevat üks pisike taimeke, kes kasvatab lehti. Huvitav, kas ma peaks nüüd midagi tegema või ei peaks? Kuidas nad kahekesi sinna korvi üldse ära mahuvad? Kas teine taim äkki ei saagi piisavalt ruumi seal ja hoopis hukkub?



Ja Tolumnia. Esimene minu juures kasvanud poeg on kenasti arenenud, aga nüüd veidi aega tagasi märkasin potisisu inspekteerides, et keegi üritab kasvada pea alaspidi. Tore ta ju muidugi on, et üldse kasvab, aga kuidas ma küll peaks temaga nüüd edasi toimima. Kastmine käib ju nö uputamise meetodil, üle päeva/iga päev veidikeseks vette ja taas rippuma. Seega on pojakene koguaeg kastmise ajal vee all, ilmselt see talle hästi ei mõju. Proovisin üks päev ka korvi ülemisest osast läheneda, aga pott on nii täis teisi taimi, et ülevalt poolt seda pisikest kodanikku ei näegi. Eks me näe, kuhu see beebindus siis välja jõuab. 


teisipäev, 27. oktoober 2015

Zygopetalumid ja ümbrispotid

Täna on tähelepanu keskpunktis sinikäpad ehk Zygopetalumid. Peamiseks põhjuseks see, et need sõbrad tegelevad praegu väga huvitavate asjadega. Minu kollektsioonid on zygosid kolm. Üks pisem ja kaks suurt. Üks ostetud Jardini allahinnatute letist paar aastat tagasi mõne euroga, teine on soetatud TÜ Botaanikaaia orhideenäituselt 2015 aasta kevadel ~30 euroga ja ligi 30 nupuga ning kolmas tuli alles augustis Mileedi hulgilaost 5€-ga ja kahe õievarrega. 

Kahe suurema õisi olen ma seega näinud, väiksema omi alles ootan. Aga räägiks siis natuke piltide abil lähemalt, mis praegu toimumas on. Alustame siis kõige pisemast aga samas kõige vanemast. 



Tema puhul pole nüüd praegu midagi väga põnevat rääkida, suvel ilmunud pojakesed on kenasti suureks saanud ja korraliku puntra juuri endale alla kasvatanud. Hurraa - ma ei tapnudki neid poegi ära. :D Selle konkreetse zygoga on olnud päris korralik saaga. Kõik pojad, keda ta mu juures kasvatanud on, on läinud varasemalt niiskuse nahka. Nüüd on õnneks kaks poega suureks saanud ning väga seda mädanemise ohtu enam pole. Kuna taimed on juba peaaegu täiskasvanud, siis nendelt ma ka õisi ei oota, ehk järgmine aasta uutelt poegadelt on loota midagi. 

Järgmisena vaataks Mileedist soetatud taime. 




Nagu näha on taim suur. Ta on kahe kuuga kenasti kohanenud ning nüüd kasvatab hoolega beebisid. Hetkel suutsin kokku lugeda viis uut beebit. Muret valmistab praegu vaid see, et pott on tal küllaltki ümber ja ega ma pole teda ka veel ümber istutanud. Ootan kevadet ja loodan parimat.  Üks pilt veel tema õiest. 

Ja viimaseks (last but not least) näituselt ostetud taim. Suur oli ta juba ostes ja tema on vist sinikäppadest mulle kõige armsasm (kõva häälega seda vist öelda ei tohi). 








Enamikel kohtadel sellel taimel ma saan aru, et tulemas on pojakene, aga üks (keskmisel pildil) on natukene kahtlane. Värvilt on ta juba heledam kui teised, samas zygo vars peaks tulema siiski lehtede vahelt, seega põnevust on, mis tast siis lõpuks välja tuleb. Olgu mis on, tore on ikka. 

Rääkides veidi ka ümbrispottidest, siis lõpuks ometi on kõigil mu rohelistel sõpradel rüüd seljas. Tänase seisuga pole ühtegi potti, mis seisaks alustaldrikul. Nii vahva. Ümbrispotid on peamiselt pärit Sõbralt-sõbrale Tartu poodidest ning Mileedi hulgilaost, kus on minu arust kõige ilusama värvivalikuga potid ja mis peamine - neid on igas suuruses! Kõik Mileedist soetatud potid on Soendgen Keramik tooted, mis oma laia värvivaliku ja hea materjali poolest on kindlasti mu lemmikud. Nende pottide ja Mileedi hulgimüügi üheks ääretult suureks plussiks on muidugi hinnad, mis on ääretult soodsad. Täna, kui vaja oli nelja potti (harakas nagu ma olen, siis mitte ühte värvi), siis kõigi pottide hind oli 3€ ja mõned sendid peale. Ääretult soodne. Ühesõnaga, kel pottide põud, siis auto või enda nina Tõrvandi poole, kiidan ja julgen soovitada. Tore pluss on veel see, et teinekord leiab sealt tohutult soodsaid õitsevaid taimi. 

esmaspäev, 26. oktoober 2015

Palju õnne sünnipäevaks!

Nagu pealkiri ütleb, siis tänane päev on tähistamist väärt. Pikka juttu ei tule, ainult väike piltmärkus: lõikelilli mulle juba ammu ei kingita :D


Tegemist ühe Brassiaga, ilmselt nimega "Orange Delight". Värv on mõnusalt apelsinine, lõhn kergelt tsitruseline, kuid pean ütlema, et pole teab mis hea lõhn.

pühapäev, 25. oktoober 2015

Kahe nädala kokkuvõte

Mis on vahepeal toimunud. Alustame siis algusest. 22. oktoobril lisandus mu kogusse üks hiiglaslik nimetu tsümbiidium (Cymbidium), sünnipäeva kingitusena. Koheselt istutasin taime ümber, juuri aga lahti ei harutanud.




Õitest katsun lähiajal mõne parema pildi ka teha, Aga lähme edasi. Ontsiidium on vaheapeal korralikult kosunud ja praktiliselt kõik õied ka avanud. Mu ilus päikeseke. 

Umbes nädalatagune olukord. 


Umbes viis päeva tagasi. 




Tänane pilt taimest. Kaunis, kas pole? Pikemalt saab ontsiidiumi kohta lugeda siit ja siit.  

Nii, aga mis veel põnevalt. Üks tore üllataja on veel Colmanara, kes sai ostetud 12.septembril Jardini allahinnatute letist. Võimas taim oli, istutasin ta ümber ka kohe, ei arvanud, et ta sel aastal õitsema hakkab, kuid siiski. Kuna potis oli näha veel ka küllalt noorukesi taimi, siis käisin ikka väikse lootusega lehtede vahele piilumas, kuni ühel päeval oligi seal oodatud täpike. 


Võtsin siis oma täpikese praktikale kaasa paariks nädalaks ja mis selle paari nädalaga toimunud on. Oi - palju. Täpikesest on saanud ligi 20cm õievars ning ühel teisel taimel on ka täpike tekkinud, olgem nüüd ausad, veidi suurem täpike, kui esimeselt pildilt näha võib. 



Üks kurb uudis ka kõige hea vahele. Nimelt suutsin ma ära murda oma psychopsise noortaime lehe. Ei teagi, mis nüüd saab. Kas kingib mulle kevadeks uue poja, või jääbki vinduma.