reede, 29. jaanuar 2016

Howeara 'Lava Burst' ja lõhnav ontsiidium

See kord alustan ma enda noomimisega, kuigi ilmselt ma lihtsalt ainult naeran selle peale ja vabandan end jälle enda silmis kuidagi välja. Ühesõnaga, lubadus, mille sügisel andsin (kevadeni mitte ühtegi uut hoolealust) sai täna murtud, sest kellelgi tuli kevade tunne. Milles "kevade tunne" seisnes? Selles, et päike tuli välja, rohi on lume alt välja sulanud ja isegi päris roheline ja psoojakraadidest ma üldse ei räägigi. Lühidalt otsustasin kella ühe paiku, et nüüd on just paras aeg minna kondama Jardini aianduskeskusesse ja Bauhofi. Bauhofi selle pärast, et märkasin reklaamlehes mingit uut substraati ja tahtsin kohe pakki katsuma minna, mida polnud, oli substraat. Sellegi poolest ei jäänud ka substraat ostmata. Kaasa tuli Kekkilä, mis oli see kord isegi päris viisakas seisus (mul nimelt pole Kekkiläga väga häid kogemusi olnud). Ja loomulikult uus ümbrispott. 

Jardinis aga leidsin leiunurgast mitmeid veenuskingi, sarnase lehestikuga nagu mul juba on, seega nemad jäid minust sinna. Aga kes ei jäänud võite juba pealkirjast lugeda. Howeara 'Lava Burst' hinnaks oli 5.50€ ja lõhnav ontsiidium 3.50€. Howeara on juba tükka ega soovide nimekirjas olnud aga täis hinnaga ei raatsinud neid kuidagi osta. Ei olnud teab mis esindusliku välimusega (õied kõrvale jätta), aga 5.50 oli juba veidi rohkem mokka mööda. Nii ma siis seisin tükk aega seal laua juures ja tõstsin üht potti ja teist kuni lõpuks leidsin selle ÜHE millel oli VÄHEMALT üks uus arenev taimeke küljes. 

Ontsiidium oli puhas emotsiooniost. Ma lihtsalt jumaldan lõhnasid ja isegi need ära õitsenud õied lõhnasid peaaegu ideaalselt. Ontsiidiumi puhul kordus sama, mis howeara juures. Lõpuks leidsin ühe taime, millel oli üks pisike ja üks suurem pojakas, ise olin veel üli õnnelik nagu oleks ei tea millega hakkama saanud. :D 

Koju jõudes läksid mõlemad kohe istutamisele. Ma pean tunnistama, et ma ei pea ennast eriti osavaks istutajaks. Päris piinlik kohe. Aga püsti nad jäid. 

Alustame siis howeara istutamisest. 




Teisel pildil ehk on aru saada, kus see kõige värskem pojake peaks olema. Igatahes, võtsin siis sõbra potist välja ja üllatusin kui poti sees oli vee üks pott. Sel puhul siis korvike, mille sees ta oli. Ega ma ei osanud kuidagi reageerida, pole kursis kas see peab nii olema või ei pea. Igal juhul panin minagi ta sinna korvi tagasi. Seda õudset valget potti aga ümber ei pannud. 

Tuleb välja, et juurte pildi olin ma suutnud ääretult värisevate kätega teha, seega peate mind lihtsalt uskuma, et juured ilusad välja ei näinud, aga samas ei olnud nad ka kuidagi moodi lödid ega lagunenud koost. Süüdistasin nende inetus välimuses sammalt. 

Leotasin teda veidi leiges kraanivees ja puhastasin üleliigsest samblast ja substraadist ja hakkasin uuesti korvi sättima. Noh jah, siin tuleb nüüd see koht kus ma alati tahaks uriseda, sest palju lihtsam oleks kui taim ise potti hüppaks ja omale puuklotsid juurte vahele topiks, aga ei. Kuidagi moodi sai ta ikka sinna korvi minu kesise tetrise oskusega. 


Ontsiidimi kohta ma ei oska kohe väga mingit seisukohta võtta. 






Juuri oli tal päris palju, isegi väga kenad, küll aga jäid paljud lagunevad (noh teate küll, ümbris tuleb ümbert ära ja keskmine niit jääb alles) juured lõikamata, sest juured oli nii pusas, et mina neid kogu juuremassi lõhkumata lahti ei saanud. Mis seal's ikka, tuleb lihtsalt hoolega silma peal hoida. Käsi on ehk piisavaks mõõtkavaks juuremassi kohta. 


Nagu ikka siis ununes mul tegemata pilt potist. Noh jah. Igal juhul, valisin talle 12cm diameetriga Currlini poti, millele sulatasin kõigi alumiste aukude kohale külgedele 5-6 auku lisaventilatsiooniks. Üritasin teda nii hästi kui võimalik substraadiga sõbrunema panna. Eks me näe, kuidas ta sellega rahul on. Loodetavasti väga ei pirtsuta. 


Ahhaa, sellest pisikesest ontsiidiumi pojast, mida ma nii paaniliselt poes taga ajasin. Noh sellega läks natukene nihu. Nimelt kukkus ta mingil põhjusel juuri puhastades taime küljest ära ja nüüd on järel ainult üks suurem poeg. 



*Pean tunnistama, et lubadust murdes ma häbi ei tunne, seega sõltuvus on ületanud igasugused piirid. 

Rõõmsat kooskasvamist!

pühapäev, 24. jaanuar 2016

Beebid - jaanuar 2016


Ma ei väsi jälle kordamast, et kevad on tulemas ja just selle pärast käin tänases postituses läbi kõik beebid, kes mu aknalaudadel kosumas praegu on. Loodan, et on huvitav ülevaade. 

Algatuseks Encyclia ciliare, kes pikka aega ei teinud absoluutselt mitte midagi. Need pojakesed on aga nii kiire kasvuga, et kui ma neid viimati piilusin, olid nad vaevu pildistatavad, nüüd ajavad juba aga oksi laiali. Encyclia rõõmustab sel kevadel mind ja ehk ka teid kolme värske pojakesega. 


Promenaea. Sõber kes on nii palju rapsida saanud ja üleüldse näeb jube rääbakas välja, aga poeg kasvab. Väga rõõmustab. Küll aga tundub mulle, et tal võib küljes olla sama viga, mis oli nüüdseks surnud veenuskingal. Loodetavasti siiski mitte, aga elame näeme. Promenaea puhul ma ei väsi kordamast, et loodetavasti õnnestub üks tervem taim talle kevadel kõrvale soetada.  


Psychopsise tita kasvab lausa silmnähtavalt. Paistab, et poegade puhul vist ei pea väga paika väide, et psychopsised on väga aeglase kasvuga. Kõige suuremast lehest suuremaks saamisega läheb tal muidugi veel kõvasti aega. 




Vale-colmanara ehk "harilik" kollane ontiisium nr 2. Ma ei ole väga veendunud, et teie neid pisikesi silmakesi näete, aga mina näen. Eile kastmise käigus tulid need pisikesed välja, sest ma olen "koorija" (see kannatamatu kasvataja, kes kõik võimalikud kuivanud kiud ära koorib ). Mulle tundub, et olgugi et ma selle konkreetse ontsiidiumi juba sügisel ümber istutasin, peaks ta kevadel uuesti ümber tõstma. Mulle kohe üldse ei istu, et ma ei näe, mis potis toimub. Sama käib tegelikult ka encyclia kohta ja mõni selline on veel. 



Suur katleia on ühele peaaegu juba suurele pojale punnitanud veel kaks pisikest nublut. Loodetavasti õnnestub sügise poole ehk ka õit järjekordselt näha. Tal on tohutult ilus õis ja milline mõnus roosilõhn. 

 
Nagu näha, siis suurim pojake on peaaegu vana bulbi kõrgune (bulb + leht), näib, et selle pojakese puhul kasv pole seisma jäänud.

Väike katleia paistab praegu oma kasvus seisvat, ainsana kasvab esimesel pildil oleva taimekese juur, parem seegi kui mitte midagi. Küll aga avastasin täna, et meil on veel üks pojake juurde tulemas - tillu-tillu alles aga vähemalt on. :)


Bulbi ja tugipulga vahel täpselt hästi pisike munake. 

Kui eelnevalt oli juba juttu seismisest, siis üks hetkel seisev taimeke on teie ees Oncidium Sotoanum. Ei viitsi tema ka hetkel õieti midagi teha, aga loodame, et kui päike juba kõrgemalt käib ja veidi kauem tuppa sisse paistab, kasvavad pojakesed ka kiiremini. Ontsiidium on ju küllaltki kiire kasvuga.



Sellel häbiväärselt udusel pildil on Colmanara 'Jungle Monarch' kes on omale nii salaja pojakese kasvatanud, et mina märkasin teda alles eile. On alles suslik. 


Titadest rääkimise musternäide peaks olema hoopistükis valge dendrobium nobile beebid, kellest üks on hoopis endale beebi teinud. Endiselt ei ole ma päris veendnund, et need sõbrad ellu jäävad (kuigi juba päris pool aastat elavad sellises potis koos + veel peaaegu pool aastat samblas). 


Natuke tsümbiidiumitest ka. Suur tsümbiidium sai hakkama nelja pojaga, seekord mitte ühegi varrega, aga kui pole poegi, pole ka varsi, nii et ma pigem olen praegu tänulik nende poegade eest, küll tulevad õied ka. 






 Pisike tsümpa on endiselt oma kasvus ääretult aeglane, aga jällegi parem kui üldse mitte. Praeguseks on ta välja ajanud veel ühe pojakese alge, loodetavasti tuleb neid kevadel ja suvel veel juurde.


Catasetumi poiss ajab mul meele täitsa mustaks juba. Nüüd siis, jaanuaris, hakkab ta järgmisi lehti kuivatama, ajal mil ta peaks hakkama hoopis poega tegema. Pole aega poega ja isegi nagu ei paista, et kuskilt midagi turritaks. Ma kohe ei oska seisu- ega istekohta võtta. Loodame ainult, et poeg tulemata ei jää. Ega ma midagi ikka teha ei saa, tema ajab ikka oma orhideeasju nii nagu tema paremaks peab. 






Zygode kohta ma ei oskagi enam öelda, kas nende pojakesi veel tasub pojakesteks kutsuda,annavad juba täiskasvanud taime mõõdu välja, kuigi bulb pole veel moodustunud. Punase potiga sõber vist on veel veidi rohkem pojakese nime väärt, oranžis potis juba täitsa suured mehed koos. 



Ja lõpetuseks Tolumnia, kes on nüüd oma kasvukiiruse kätte saanud, sügisel alguse saanud pojake on juba päris suureks kasvanud ja juuri tuleb muudkui juurde. Tagurpidi kasvav poeg on endiselt tagurpidi ja kosub, aga ma loodan, et kui ma ta kuu-paari pärast savipotti sätin, saab ka tema ümber keerata ja ta saab kenasti laiutama hakata. 



Ilusat kooskasvamist!


reede, 22. jaanuar 2016

Eksperiment: kärbsepüünis I

Pealkiri sai küll juba ehk uudishimu äratav, jutt aga poole igavam. Algatuseks siis veidi sellest miks. Varasügisel või oli see hoopis augustis, käisin Mileedi Tõrvandi laos kolamas ja silma jäi punt riputatavaid klaasanumaid, millel oli auguke küljepeal. Koheselt meenusid mulle pildid Pinterestist, kus sellistes anumates kasvavad erinevad lihasööjad taimed.

https://www.pinterest.com/pin/535013630708953109/
https://www.pinterest.com/pin/278660295670212463/
https://www.pinterest.com/pin/310748443011165696/





Saite nüüd väheke aimu, mida ma silmas pidasin. Lisaks silmailule ja uudishimule, kas tõesti on nii võimalik, polegi ammu ühegi eksperimendiga tegelenud. Niisiis käisin täna taaskord Mileedis, kus muuhulgas jäi väga mõistliku hinnaga (11€) silma mitmeid veenuskingi (õitsevaid) ja ka ääretult kena ludiisia (4€). 




Selline mu kerake siis välja näeb. Avause suurus on ~7cm, seega küllaltki suur. Riputamise aas tundub küllaltki õrn, seega ma ei ole päris kindel, kas ma julgen teda selle abil üles riputada, võib-olla peaksin makrameed õppima ja midagi talle ümber tegema. Ei oska veel öelda. 

Taime ma talle veel sisse ei saanud. Nagu alati, kui midagi on otsekohe vaja, siis seda pole. Minu arust on kõik kohad alati neid kärbsepüüniseid täis, aga nii palju kui täna ringi sõitsin, mitte ühtegi ei jäänud silma. Ju siis ei olnud veel nii kiiresti vaja. Aga selline plaan mul siis on.

Eks ma kanna jälle, ette kui midagi toimuma hakkab (loe kärbsepüünise leian :D ). 

Seniks aga rõõmsat kooskasvamist! :)

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Mädanik 1 - Vanda 0

Nagu pealkirigi juba ütleb, on tänane imelühike postitus sellest, et mu armas, ilus, kaunis sinine vanda ei suutnud mädanikuga võidelda. Vaatamata kõigile ponnistustele arenes mädanik edasi ja täna öösel langes kogu rosett koos. 




Kui kellelgi juhtub olema mõni sarnase isendi pojake, keda mulle mõistliku hinnaga müüa sooviks (või annetada, mine sa tea), siis võib minuga alati ühendust võtta. 

laupäev, 16. jaanuar 2016

Kaks ainsat õit ja patustamine

Jaanuari kuu on olnud aastaid minu akendel roheline kuu. Keegi ei õitse, vaid kõik on titeootel. Nii pole ka see aasta kuidagi moodi teistsugune. Ainus, kes mind rõõmustab on lahkunud vanaema pärandus, õrnroosa, kergelt šampanjatooni kuuking, oma kahe õiekesega.


Kuna kevadel peaks catasetumi beebi läbipaistvasse potti panema, siis oli mul hädasti pisikest potti vaja. Nii pisikesi pott müügil aga pole. Niisiis tuli bauhofist tuua üks minikuuking, kelle kinnaks 2.30€ ja ise näeb ülinunnu välja. Oeh, jälle kuuking.




kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Vaikne hääbumine

Täna pole mul mitte ühtegi head uudist, ainult kurb. Kõigile on ilmselt tuttav juba lugu "Kuuking Vandast". Ma usun, et ma olen ka siin blogis kuskil kirjutanud, et ta juured polnud eriti ilusad ja noh, ütleme nii, et nüüdseks pole tal üldse juuri. 

Räägime siis veidi lähemalt. Ühel päeval, see oli vist detsembris, kui ma nüüd ei eksi, kui ma vaatasin, et no need juured on ikka jumala untsus omadega ja sättisin mingi youtube õpetuse järgi talle turbasammalt. Niiskus hoid ilusti ja etteruttavalt ütlen ka ära, et samblal pole edasisega midagi pistmist. 

Viimasel ajal tuli tal pidevalt alumisi lehti ära. Muudkui kolletas ja kolletas ja täna vaatasin ja katsusin siis lähemalt. Jah, keskkohast ja juurte vahel on käimas mingi mädanemise protsess. Sõber läks koheselt operatsioonile. Esimene mõte oli muidugi, et nojah, sinna see mu kõige lilleke nüüd lõppebki. Edasi aga kogusin end veidi ja ja otsustasin, et kuna ta nagunii mul juba minekul on, siis mis ikka hullemaks minna saab, proovin veel.



Lõikasin mädanenud kohast vedi kõrgemalt alumise otsa maha (viinaga desinfitseeritud skalpelliga) ja kaneelitasin haava. Panin väiksesse potti turbasambla (hetkel kuiva) ja pistsin järgi jäänud köndi sinna sisse. Ma ei tea kas see töötab, aga proovida ju võib. Lisaks kolis ka tuppa kus on võimalik teda niisutajaga aurutada. 




Kui kellelgi on paremaid ideid, mida võiks veel proovida, siis võib julgesti teada anda.