neljapäev, 30. juuni 2016

Catasetumitest

Catasetum incurvum x Ten Dragons' Night Wasp' jaoks on praeguseks käes üheksas nädal. Juured on kasvanud silmnähtavalt ning nii mõnigi paistab juba poti äärest välja. Lehed on hakanud sirutuma ning vana bulb on end kenasti õues niiskes õhus täis söönud. Nüüdseks on ta saanud kaks korralikku vannitamist. Järgmisel kastmisel saab ka juba väetist. Mõni kuu tagasi ma alles arvasin, et sellest lehetust, juurtestust pabulast ei saa mingit nahka, nüüd on aga rõõm piiritu ja kasv pidurdamatu. 

29.06.2016

29.06.2016
 Catasetum charlesworthii x ornithoides on samuti märgatavalt kasvanud kuutaguse ajaga. Küll aga pean tunnistama, et ega ma enne kahe pildi kõrvutamist sellest eriti aru ei saanud.  Millest siin vahepeal rääkinud ei ole, on aga see, et umbes nädal pärast saabumist vahetasin potis oleva sambla välja. Tema saab samuti korralikku kastmist, olgugi, et kastmisrežiim erineb täielikult pisikesest catasetumist. 

21.05.2016
29.06.2016
Rõõmsat kooskasvamist!

kolmapäev, 29. juuni 2016

Kasvuhoonest

Esimesed taimed on kasvuhoones elanud nüüd juba peaaegu kuu aega ja on paras aeg teha vahekokkuvõetet. 

  1. Päikesepõletused Olgugi, et ostsin varjutuskanga (kui mälu ei peta siis 35%), mille panin topelt üle kasvuhoone, on siiski veidi tegemist sellega, keda millisele riiulie paigutada ning millisesse äärde. Põletused on sellisel puhul sel suvel paratamatud. Vahepeal on käinud ka mõtted, et ehk tõstan tõsisemate kahjustustega taimed kasvuhoonest üldse välja ja riputan puu otsa, aga kevadise uuenduskuuri läbi teinud murel on sel aastal nii hõre, et ainsad, kes seal otsas praeguse seisuga elada võivad, on vanda ja maxillaria. Jääb nii nagu on ja lihtsalt tuleb pidevalt jälgida ja vajadusel taimi ümber paigutada.
  2. Kutsumata külalised Võis ju arvata, et igasugused ämblikud ja sipelgad ja muud mõnejalgsed elajad sinna sisse eksivad, kui kõige suuremat kahju on teinud praeguseks teod. Mõtlesin ma nende peal küll, aga ausalt ei uskunud, et nad viitsivad/jõuavad 1,5m kõrgusele roomata. Praegu tagasi mõeldes, siis ma ausalt ei oska kommenteerida, millest selline tigude alahindamine. Igatahes on osad lehed langenud mõnusateks roogadeks. Eile kahjusi üle lugedes otsustasin kasvuhoone ümbruse ja aluse täis raputada teokraanuleid.  Natukene ohtlikuks muudab kasvuhoones müdistamise ka sinna eksinud herilased ja mesilased, kes ei leia enam oma teed.
  3. Niiskus Mis mu elu oluliselt lihtsamaks muudab, teises linnas töötamise kõrvalt, on niiskuse hoidmine.  Kõige paremini oli seda näha lumekuninganna pealt, kes väljas suvitades tõmbas päris hirmuäratavalt krimpsu. Tõstsin ta ümber peenetükilisse substraati ning panin paariks päevaks (kui vihma praktiliselt lakkamatult sada) kinnisesse kasvuhoonesse ja selle ajaga paisusid bulbid praktiliselt kahekordseks. Teine hea näide on catasetumi kohta, kes uut võrset kasvatades läks (minu silmis) jubedalt krimpsu (olen muidugi näinud veel ekstreemsemaid olukordi), päevaga kasvuhoones oli ta suutnud nii priskeks kosuda, et klamber, mis teda pulga küljes fikseeritult hoiab, oli bulbi juba sisse sooninud. Klamber sai nihutatud ning järgmiseks päevaks olid ka jäljed täis paisunud. Kuna mul pole sellist hügromeetrit, mis mõõdaks pidevalt niiskust ning jäädvustaks seda (vähemalt mingilgi moel), siis pean leppima sellega, mida aegajalt piiludes näen. Täna hommikul vaadates, oli õhuniiskus 65% (öösel oli uks lahti), vihmaste ilmadega (uks kinni) oli niiskus 89-95%. Kõrgem on niiskus muidugi kastmispäeval ja paaril järgneval päeval, lisaniiskust aitab anda suur karp veega, mis asub alt lugedes II riiulil.
  4. Kuumus Termomeeter on kõige kuumematel hetkedel kasvuhoones mõõtnud üle 50 kraadi. Tuleb muidugi mainida, et termomeeter asub ligikaudu 1,5m kõrgusel viimasel riiulil, kuhu ka otsene päike paistab. Seega annab see adekvaatse tulemuse vaid kõige kõrgemal riiulil asetsevate taimede kohta. Samas aga annab mingit aimu, mis madalamatel kihtidel toimub. Siiani tundub, et kõik on kuumust hästi talunud, samas eks sellise kuumuse talumise teeb tunduvalt kergemaks niiskus. Peamine kuri on siiski päike ja ma ise, kes ei oska veel hinnata, milline taim, millisel riiulil tegelikult olema peaks.
  5. Tormid Olgugi, et suurem tormide ja tuulte aeg on veel ees (loodetavasti siiski mitte), siis ühe hea kooli olen ma äikesetormiga juba saanud. Sel korral läks küll õnneks, natukene raputas, mõned pisemad potid olid riiulil küll veidi upakil, aga mitte keegi päris maha ei kukkunud rääkimata sellest, et koos kasvuhoonega kuhugi ei vajunud. Aknast vaadates oli küll tahtmine kohe kive alumisele korrusele vedama joosta, aga oht, pähe auke saada raheteradega, hoidis kinni. Edaspidi olin hoolsam ning kohe kui rahe üle jäi, vedasin alumisele riiulile (toetub maapinnale) raske kandilise tänavakivi. Raputagu siis mis ta raputab, aga lendu mu ehitis ei lähe. Loogika abil olen tugevate tuulte ajal ka otsustanud kasvuhoone ukse lahti hoida - väiksem võimalus, et kogu see kupatus tuule alla võtaks ja seitsme tuule poole lendaks. 
Nii palju siis praeguseks tähelepanekutest kasvuhoones. Inimene õpib kogu elu ja ehk suve lõpuks leian ka kõigile taimedele päris õige riiuli. Seniks aga rõõmsat kooskasvamist!

neljapäev, 16. juuni 2016

Liparis

Eelmise nädala lõpul täienes mu kollektsioon Liparise võrra. Tegemist on jagatud orhideega, mille üks blogilugeja soetas kevadel Tallinna Botaanikaaia näituse müügilt. Jagatud taimi võiks tavaliselt pidada pisikeseks ja minu arust küllaltki riskantseks (vähem bulbe, kui mitte ainult üks), antud taime näol on aga tegemist ilusa potitäie priskete bulbidega.


Ainus asi, mille kallal norida võiks oli taime asend potis. Kuna taim oli istutatud turbasamblasse, siis üks pisem bulb oli nii sügavale samblasse sattunud ning mädanema läinud. Ülejäänu paistab korras olevat. 


Juured on ilusad, surnud juuri ei olnud ning uued juured on kõik kenasti aktiivsed. Loodetavasti läks istutamisega sel korral õnneks.


Mina valisin talle uueks pinnaseks peenetükilise Orchidaa cares ubstraadisegu, millest varasemalt oli juttu siin. Ühtlasi segasin substraadi ka turbasambla tükkidega, peamiselt oma elu lihtsustamiseks. 


Peaaegu nädal aega lükkasin selle postituse kirjutamist edasi, vaimu ei tulnud peale, aga kui täna uurisin, kuidas ta end oma potis tunneb, ega midagi pole hullemaks läinud, sain innustust väikestest ümbrikutest taime tipus. Vaadanud eile videot liparise õite arengust, tundub, et suve lõpuks, kui kõik hästi läheb, võib oodata ilusat õitsemist vähemalt neljalt (kui mitte enamalt) bulbilt. 


Rõõmsat kooskasvamist!

kolmapäev, 15. juuni 2016

Võitlusest villtäidega - jälle

Ütlen kohe alguses ära, et postitus ei sobi nõrganärvilistele ja neile, kelle maailmapilti ei mahu mürgid.

Kuukingade toa villtäidega olen ma nüüdseks võidelnud üle poole aasta, tulemustest rääkida ei saa. Täidest on kasvanud joodikud! Selle poole aasta jooksul olen üritanud kõikvõimalikel viisidel neist vabaneda, alustades puhta viinaga puhastamisest ja pritsimisest lõpetades aiandusnurkades müüdavate mürkidega. Puhtalt valgelt viinalt otsustasin mingil hetkel üle minna viina ja nõudepesuvahendi lahusele, korraks tundus nagu toimivat. aga lõpuks ei mõjunud ka see enam. Järjepidevust võitlusel ei maksa kahtluse alla seada. 

Suurest vihast olen selle aja jooksul prügijumalale ohverdanud ühe kuukinga ning praegusel kirjutamise hetkel, kui järjekordselt raev nende elukate vastu on võimust võtnud, plaanin veel ühe pungi loova isendi loovutada. 

Möödunud reedel sai mu mõõt täis ja järjekordse koloonia avastamisel lubasin kõrgendatud hääletoonil kogu kuukinga kollektsiooni järgmise prügiautoga saata sinna, kust enam tagasi ei tulda. Ema aga pakkus välja veel ühe variandi, mida me veel proovinud ei ole - KAPO! Lisaks KAPOle proovisin ka olemasolevat Cobrat, kuid paremini tundus toimivat roomavatele elukatele ja ämblikele mõeldus KAPO. 

Ilma pikema mõtlemiseta otsustasin proovida, mida mul ikka enam kaotada on nagunii olin valmis nad päeva pealt majast välja viskama. Võtsin esimesed kaks katsejänest, viskasin substraadi potist minema, ronisin ihualasti* taimega rõdule (nagu taimel veel vähe piinlik oleks, eks ole) ja pritsisin ta valgeks. Lasin sellel mürgivärgil veidi aega toimida ja pesin jooksva vee all taime puhtaks ja jätsin üle öö kraanikausi kohale pea alaspidi kõlkuma. Hommikul kihutasin substraati ostma, järjekordselt Kekkilä. Rääkides substraadist ja villtäidest, siis mina enam ei mäleta, kes need inimesed olid, kes väitsid, et villtäi substraadis ei ela. Elab, ja kuidas veel elab ja kohe päris sügaval substraadi sees. 

Tänaseks olen suutnud pea kogu kuukinga kollektsiooni ära mürgitada, puhtaks pesta ja uude substraati toppida. Olgu öeldud, et mul üldse ei olnud see aasta plaanis ühtegi kuukinga plaaniliselt ümber istutada, eelmine suvi alles käidud tee, aga elul on ikka omad plaanid. Esimesed ohvid on tänaseks endiselt VEEL puhtad, eks nad jää muidugi kõrgendatud valve alla ning kui veel mõni villtäi kuskilt näha peaks olema, saavad veel mürki. Võtan vahelduseks omale mürgihullu tiitli, et mitte süvendada kahtlusi jätkuvalt suures koguses viina ostmisega. 

JA KUI satub lugema keegi, kellel on võimalik mulle müüa paar pakki Actarat, siis ma olen väga suur kõrv/silm/sõrm, ma olen tõesti hädas!


Rõõmsat kooskasvamist!

*Selguse mõttes - taim oli alasti, kõik teised asjaosalised olid sündsuse piirides

laupäev, 4. juuni 2016

Catasetum incurvum x Ten Dragons' Night Wasp' - 1. kuu kokkuvõte

Esimese nublu avastamisest on möödas mõni päev rohkem kui 1 kuu, seega on päris paras hetk teha esimese kuu piltidega kokkuvõte. Ma võin väga vabalt täiesti totaalselt puusse panna, kuid vähemalt minu kollektsioonis on catasetum kõige kiirema kasvuga orhidee.

24. 05 istutasin ta potti ning kui täna veidi substraadi tükke tõstsin, siis oli näha juba peaaegu 1,5cm aktiivse otsaga juurekest. Lühidalt, arvan, et istutamiseks valisin päris õige aja, et mitte häirida juurte arengut.




Kastnud ma teda siiani pole, pritsinud samuti, vana bulbi lähedalt uurides võib kerget kortsumist märgata, kuid mitte midagi tõsist. Mina olen rahul.

Kas teie kollektsioonid on mõni "catasetumlane"? Kuidas ta elab - kui vana on? Millal kastma hakkate? 

Rõõmsat kooskasvamist!

Õue suvitama

Neljapäeval (2.06.16) kolis valdav enamus mu kollektsioonist õue suvitama, iga päev olen võtnud hoogu, et sellest ka kirjutada, kuid pole jõudnud. Juba mõned nädalad tagasi panin talvel ostetud minikasvuhoone kokku ning nii ta ootas aiaääres oma esimesi elanikke. 


Esimesed elanikud kolisid tegelikult juba möödunud nädalavahetusel, kui kõik ülejäänud neljapäeval. Esimese päevaga sai ka kohe selgeks, et mu kõige varjulisem koht on siiski piisavalt päikeseline, et tekitada esimestele päikesepõletus. Seega vedasin kohe välja ka varjutuskanga ning installeerisin selle kasvuhoone katusele ja tagaküljele - siiani pole rohkem põletusi tekkinud. 

Ühtalsi sai eilse äikesetormiga ära katsetatud ka kasvuhoone tuulekindlus, ümber ta selle hirmsa tuulega ei lennanud, küll aga jooksin esimesel võimalusel õue ja sättisin alumisele pulgale, mis toetub maapinnale, kaks raskemat kivi nurka, sai stabiilsem küll. 

Temperatuuri näidik on kasvuhoones ka olemas, annab hea ülevaate, mis öösel toimub. Viimase nädala kõige külmem öö oli üleeilne öö, madalamale kui 11,1 kraadi, pole temperatuur öösel langenud. Päris sobilik mu meelest. Päevased temperatuurid küündivad muidugi üüratutesse kraadidesse, ütlen kohe kiirest ära, et termomeeter on ülemisel riiulil täpselt päikese käes, seega ka nii kõrged näidud. Uks on päevasel ajal alati pärani lahti ja igalt poolt pääseb õhk liikuma, ülekuumenemist ei tasu karta. 




Kasvuhoone elanikud pole kaugeltki mitte ainsad, kes on õue hingama pääsenud. Nii on end ploomil ja murelil sisse seadnud kaks onc tiny twinkle'i potti (üks elab kasvuhoones ja ühe andsin edasi) ja maxillaria. Õunapuule on kolmekorruselisse ripp-korvi end sättinud kolm masdevalliat ning õunapuu alla kolm tsümbiidiumit, kellest kaks suuremat suutsid eilse tormi käigus teha väikese õhulennu pingilt maha. Õnneks jäid kõik terveks ja ellu, kaotasid küll veidi mulda, kuid see sai täna väikse vaevaga asendatud. Päris omaette on aia keskele õunapuule sättinud end coelogyne, tema elukohaks on varjuline koht, kuhu otsest päikest kordagi päeva jooksul ei paista. 












Nii nad mul siis suvtavad. Tuppa on jäänud veel den. Berry oda, catasetumid ja vanilla. Vanilla peamiselt selle pärast, et ta on oma redeliga küllaltki ebastabiilne tegelane ning esimene tuuleiil lükkaks ta ilmselt koheselt pikali, seda õnnetust mul veel vaja. Catasetumid lähevad õue kohe, kui nad on korralikult juurdunud ning dendrobium siis, kui õite ilu on hääbunud. Ahhaa, vanda on ju ka toas. Tema oleks saanud täna õue elama, kui ilm poleks külmaks läinud, seega ootame järgmist soojalainet. 

Kas teil juba sõbrad õues? Millal viisite? Kelle saab suveks õue, kelle aga tuppa jätate? :)

Rõõmsat kooskasvamist?